Idee sisu
Töötukindlustuse töötaja poolt makstav osa isikustada ja seda saaks töötuse korral kasutada ainult see isik. Tööandja poolt makstav osa oleks solidaarselt kasutatav. Kui isik ei jää töötuks või on töötu ainult natuke aega, siis kantakse ülejääv osa pensionifondi. Kui töötukindlustuse isikustatud osast jääb puudu, saab ta ainult solidaarse osa arvelt toetust, mis on eelnevast palgast sõltumatu ja üsna väike. Töötukindlustuse isikustatud maksel on miinimummäär, kuid vabatahtlikult saab seda suurendada. Töötukindlustuse isikustatud osa kasutamine on vabatahtlik - võib välja võtta seadustatud määrast vähem või üldse mitte.
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Isikliku vastutuse suurendamine, eakapõlve sissetulekute kasvatamine.
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Pensionikindlustuse seadus, töötuskindlustuse seadus.
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Ettepaneku mõjul lakkaks töötuskindlustuse süsteem toimimast, kuivõrd sellest kaoks ära kindlustuse komponent – solidaarsus –, inimesed peaksid ise töötuskindlustuse hüvitiseks raha koguma. See ei ole mõistlik, kuivõrd kindlustus põhineb solidaarsusel ja asjaolul, et suur osa kindlustusvõtjaid maksab kindlustusmakseid ja neid kasutatakse piiratud osale inimestest hüvitise maksmiseks, kui õnnetusjuhtum aset leiab. Töötuskindlustuse puhul on selleks töö kaotamine. Sõltumata sellest, kas tegemist on töötuskindlustuse, ravikindlustuse või muu kindlustusega (nt liiklus-, kodukindlustus), on põhimõte sama.
Praegust maksemäära (1,6%) arvestades peab keskmise palgaga inimene, kes soovib saada esimese 100 töötuks oldud päeva jooksul hüvitist 50% ulatuses varasemast sissetulekust, olema teinud sissemakseid üle seitsme aasta. Seega saavad töötud täna hüvitist solidaarsuse põhimõttel. Töötuskindlustuse individuaalseks muutmisel ei saaks inimestele töötuskindlustushüvitist praeguses mahus maksta. See aga kaotaks töötuskindlustuse mõtte.
Töötuskindlustussüsteemi muutmisel on Eesti seotud ka parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalhartaga ning Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksiga, kust tulenevad mh nõuded töötuskindlustushüvitise suurusele.
Ümbervaatamist vajaks ka praegune töötuskindlustusstaaži arvutamise skeem. Hetkel on töötuskindlustushüvitise saamise üks eeldus teatud ulatuses töötuskindlustusstaaž.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Pensioni suurus muutub raskemini ennustatavaks ning solidaarsus süsteemis väheneks. Seda sellepärast, et neil, kes tööd ei kaota, on võimalik terve tööelu jooksul (staaž tihti üle 40 aasta) kogutud raha pensioniks kasutada. Arvutades 2016. aasta keskmise palgaga inimese puhul 40aastase staažiga töötuskindlustusmakseid ja arvestades, et 65aastaselt pensionile minnes elab inimene 18 aastat, oleks tema igakuine pension suurem ligikaudu 40 euro võrra.
Ettepaneku rakendamisel on oht, et erinevused tulevikus madalat pensionit ja kõrget pensionit teenivate isikutegruppide vahel (ülemine ja alumine kvintiil) kasvavad veelgi. On terve rida inimesi, kes on hea kvalifikatsiooni ja haridusega ning tööturul tugevas positsioonis, teenides üldjuhul rohkem tulu. Paljud nendest inimestest ei vaja kunagi Töötukassa abi ning muudatus oleks neile inimestele pensioni kasvu seisukohalt väga soodne. Samas need inimesed, kes vajavad sagedamini töötukassa teenuseid, on tööturul nõrgemas positsioonis (üldjuhul on neil kehvem kvalifikatsioon) ja madalama sissetulekuga. Muudatud paneks need isikud raskemasse olukorda nii töötukassast abi saamise kui ka tulevase pensioni seisukohalt.
Kui töötuskindlustushüvitis on otseselt seotud inimese panusega ja selle arvelt on võimalik suurendada isiklikku pensionifondi, võivad ühelt poolt väheneda töötu-staatusega kaasnevate hüvede kuritarvitamise juhtumid ja motivatsioon uue töö leidmiseks tõuseb. Teisalt võib sellega kaasneda risk, et pensionifondi suurendamise eesmärgil lükkab inimene töötuse puhuks kogutud vara kasutamise edasi (ei võta isikustatud osa välja) ja elatub sotsiaalhoolekandelisest abist.
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Pole teada.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Alternatiiviks on töötada välja mehhanism, mille kohaselt kantakse töötuskindlustuse ülejäägid/reservid teatud taseme ületamisel solidaarselt pensionisüsteemi. Nt praegu on töötukassal reserve u 700 mln eurot. Kui edaspidi ületatakse nt 500 mln euro tase, siis ülejääk kantakse üle pensionisüsteemi kõigile pensionikogujatele võrdse osana. Võimalik ülejääk vaadatakse üle kord aastas.
Selliste mehhanismide peale saab mõtlema hakata siis, kui on selge, milline kulu hakkab iga-aastaselt töövõimekaoga inimeste peale kuluma.
Eksperdid: Liisi Uder, Mart Jesse, Mart Vain, Angelika Sarapuu
Rohkem ambitsioonikust, eksperdid ja palun kaaluda veelkord idee mõtet.
Liiga kergekäeliselt on heidetud idee kõrvale. Töötukindlustus ei ole täpselt sarnane tavakindlustusele. Tavakindlustus on juhtumipõhine kindlustuspreemia väljamakse eelneva olukorra taastamiseks. Töötuskindlustus aga peab tagama elatuse töötuks jäämisel. Töötuskindlustus ei ole universaalne vaid kehtib ainult teatud alustel töötuks jäämise puhul elatismakse. Pakutud süsteem üldjoontes püüab liikuda selles suunas, et Töötuskindlustus kataks igasugusel alusel, sh laiskus, töötule sissetuleku. Kuid seda ainult miinimumtasmel. ettepanek eeldab, et rakendatakse solidaarsusfondi. Asja parandaks kui see solidaarsusfond on 50% eeldatavast maksest ja hüvitisest. Säilub solidaarsus kuid see solidaarsus on mõnevõrra efektiivsem ja kindlamalt seostatud konkreetse isiku tööhõivelise käitumisega (põhjust on pingutada, et leida uus töö, mitte jääda töötuks, sest hüvitis ei ole lõpmatu). Lisapunkt on see, et solidaarne hüvitis on samuti ajutine. Korrektne ja edukas töötaja saab ülejäägi ülekandmisel oma pensionifondi õigustatud hüvitise. Kättesaadava pensioni võrdsus ei ole ega saa olla pensionisüsteemi peamine eesmärk vaid märksa olulisem on kättesaadava pensioni õiglus ja õigustus. Mh tekib pensionierinevus ka hetkest mil minnakse pensionile - see on mõnevõrra olulisem ebavõrdsuse tekitaja.