Idee sisu
Inimesed ei saa kohustusliku koolihariduse käigus teadmisi normaalse vananemise muutustest. Kui läheneb pensionile jäämine, pole inimestel teadmisi eesootavate rollimuutuste ega isikliku vastutuse suurenemise kohta. Tööinimesena pole huvi ega vajadust hoida ennast kursis vanuse kasvamisega seotud õiguste, kohustuste, võimaluste ja vajaduste teemadega. Samas on väga palju küsimusi, mille lahenduste teadmine enne pensionile jäämist parandab oluliselt inimese hilisemat elukvaliteeti, sh tervist ja iseseisva toimetuleku võimet. Mitmetes Euroopa riikides, nt Suurbritannias ja Saksamaal on ette näidata nn pensionieelikute kursuse (pre-retirement course) edukas kogemus. Et paremini mõista, mida koolitus tähendab, võib näitena tuua leeris käimise. Abiellumine toob kaasa vastutuse, uued ülesanded ja väljakutsed, milleks peab inimene valmis olema. Kuid teadmised selleks niisama vaadeldes ei teki, kuigi eeskujusid on ju ümberringi palju. Elu teiseks pooleks valmistumise kursust pakuvad ametlikud haridusasutused, programmi on välja töötanud valdkonna eksperdid. Koolitusel osalemine peaks olema tööandjate poolt võimaldatud ja soodustatud selliselt, et kursusel viibimise ajal palk jookseb. Kursuse läbiviimise kulud katab riik. Konkreetsed ja kvaliteetsed teadmised eesootavast vähendavad ebamäärasust, seega inimese tegevuse ebaefektiivsust ja tõenäosust langetada valesid otsuseid.
Oleks sarnane karjääri nõustamisele, kuulub Töötukassa juurde. Nõustajateks hingehoidliku (mitte segamini ajada kirikliku hingehoidmisega) taustaga elukestva õppimise kogemusega positiivsed inimesed. Tänastest üle kuldse keskea inimestest on paljud madala enesehinnangu ja nõrga enesekindlusega inimesed, nad arvavad: "Ah, mis mina, ma ei suuda nagu nii noorematega võidu joosta, ma ei suuda õppida . . . ". Taolisi inimesi on vaja julgustada,edasi suunata, hea kui nõustaja saab näited tuua isiklikust pagasist.
MÕJUHINNANG
Mis on idee esitaja taotletav eesmärk või tõstatatud probleem(id), millele lahendust pakutakse?Vananemine on normaalne protsess ja selleks, et ühest eluetapist teise (tööelust pensionile) sujuvalt liikuda, ilma valuliku kaotusprotsessita, on vajalik eakate teadlikkuse tõstmine. Praegu on see väga puudulik. Enamus eakatest ei ole teadlik vananemise protsessidest, oodatavatest muutustest nii tervises, toimetulekus, mälust ega oma aktiivsusest. Pensionile jäädes tabab enamust inimesi teatud perioodi järgi üksinduse, ebavajalikkuse ja hüljatuse tunne. Muututakse passiivseks. Seda kõike on võimalik vältida teadlikkuse tõstmisega eesootavast, st vananemine peab olema teadlik ja ettevalmistatud protsess. Erinevaid loenguid viiakse läbi rahvaülikoolides, kuid kahjuks on see kättesaadav vaid väga piiratud hulgale eakatest, st neid ei toimu kõigis piirkondades ning tihti on loengud piiratud arvule osalejatele. Rahvaülikoolide süsteem ei asenda vajalikku ja süsteemset koolitust, mis peab olema kättesaadav kõigile pensionile lähenevatele inimestele.
Milliste seaduste muutmist ettepaneku rakendamine eeldaks?
Töölepinguseadus.
Kas ettepanek on Eesti süsteemi sobiv või eeldab selle rakendamine teisi põhimõttelisi muudatusi?
Sobib Eesti süsteemi ning väärib toetamist.
Milliseid tagajärgi ettepaneku rakendamine kaasa tooks?
Ettepaneku rakendamise analoog on kohanemiskoolitus sisserännanutele, kus tutvustatakse kohalikke kombeid ja arusaamu.
Kuna koolitusel saaksid osaleda kõik teatud vanuses inimesed korra elus, siis ei oleks sellega seotud kulud kuigi suured. Standardiseeritud programmi alusel teenusepakkuja leidmiseks saab korraldada hanke.
Tööandjatele ei kaasne sellega märkimisväärset kulu, kui tuleb säilitada palk üheks päevaks. Arvestades 2016. aasta keskmist palka ja 60aastaste inimeste arvu, siis oleks raha, mida kõik tööandjad kokku „kaotaks“ 1,3 miljonit.
Koolitus võiks siiski jääda vabatahtlikuks ja tasuta võimaluseks, kui inimene seda soovib. Soovi tekkimiseks peab aga vastav informatsioon olema kõigile kättesaadav.
Kas on olemas rahvusvahelisi analooge? Mida neist on teada?
Nagu idee pakkuja ise kirjutab, siis on.
Millised on taotletava eesmärgi saavutamise teised, realistlikumad või süsteemsuselt sobivamad variandid?
Ideel ei ole alternatiive. Kuigi vananemisega seotud teemasid võib käsitleda ka kooliprogrammis, on see praktilisest kaalutlustest lähtuvalt liiga vara.
Edukaks vananemiseks on vajalik tõsta nii noorte kui eakate teadlikkust normaalsest ja haiguslikust vananemisest. Seega ideaalis peaks teemat käsitlema läbi elukaare, igas vanuses. Nt keskealised peavad olema teadlikud, et ka nemad saavad kunagi vanaks ning neil endil lasub vastutus oma toimetuleku eest vanadusepõlves.
Ettepanek sobib rakendamiseks osaliselt ka olemasolevaid koolitusvõimalusi kasutades, eeskätt kogukondlikul ja omavalitsuse, aga ka tööandjate või erialaühenduste tasandil.
Eksperdid: Liisi Uder, Raina Loom, Monika Haukanõmm
Seenioride (60+) Tööellu tagasi toomine(Miks mitte juba 50 +)
Mina sõnastan selliselt seenioride toetamise programmi, mis võiks olla riiklik. . Loengud ja mõne päevased kogunemised seenioridele ei ole lahendus, kuna enamus abivajajaid ei ole selleks valmis . Abiks oleks mentorprogramm, et inimesed, kes on töötukassas kirjas, suunataks ametiasutust külastades mentori juurde, kes aitab jõuda probleemide võimaliku lahendamise tuumani, toob välja lahenduse variante- milliseid töökohti ümbruskonnas, enesetäiendamise võimalused, mis üldse inimest huvitab, kuidas ka tervislikke iseärasusi arvestada jne. Kindlasti on oluline vahetu suhtlemine abivajajaga. Mentor peab olema elukogemusega nõuandja. Ei sobi meditsiiniline taust. Abivajajale ei või panna diagnoosi, ega suunata ka ravile. Mentoreid on võimalik leida ka näiteks hingehoidjate hulgast. Tallinna Usuteaduse Instituudis koolitatakse aastaid hingehoidjaid, Enamus selle kõrgharidusliku rakenduseriala lõpetajaid on elukogenud 50 + inimesed ja paljud nendest sobivad mentoriks ka ilmalikku maailma , sest psühholoogiline ettevalmistus on neil olemas, kristlik pagas vaid täiendab, et koolitatu mentorina hakkama saab. Näite tõin selleks, et inimesed on meil olemas, kes on võimelised programmi ellu viima, vaid on vaja Riigi poolset tegutsemist ja tuge. Väga kerge on inimesel tunda end eemaletõrjutuna ja siis on tal väga raske tavaellu naasta Lisaks: Mentorlusprogramm võiks kesta seenioriga ühe aasta, ka juhul, kui inimene saab tööd. Isiklik kontakt oleks iga paari kuu tagant või vastavalt vajadusele aga suhelda saab piisavalt ka kommunikatsiooni vahendite kaudu. (Mentori privaatsuse kaitsmine on juba eraldi teema). Ülo Ormus
Idee kiideti teemaseminaril heaks
Kuigi esialgselt oli idee esitaja soov, et selline koolitus oleks kohustuslik, siis hääletuse tulemusena leiti et see peaks olema pigem vabatahtlik. Küll aga on oluline, et tööandjal oleks kohustus töö ajast oma töötaja sellisele koolitusele lubada.