Pärimisseaduse suur muudatus, et lõppeks ära põlvkondlik võlaorjus ja pärijale seaduslikult tehtud ebasoodsad tingimused, koormates sellega tulevast põlvkonda

Kristjan Vahtra,
  1. Ühisloomes
  2. Allkirjastamisel
  3. Riigikogus
  4. Järelkaja
Peatatud: 78 allkirja

922 allkirja puudu Riigikokku saatmiseks. Allkirjastamise tähtaeg: .

🚫 Arvesse läheb vaid üks allkiri inimese kohta 🚫

Peatatud: 78 allkirja

Allkirjade kogumine on lõppenud. Paraku algatus ei kogunud autorite määratud tähtajaks Riigikokku saatmiseks vajalikku 1000 allkirja. Kuna allkirjade kogumise algusest on möödas rohkem kui poolteist aastat, pole võimalik enam algatust uuesti allkirjastamisele saata. Seni kogutud allkirjad on ka anonüümitud.

Antud rahvaalgatuse laiem eesmärk on lõpetada ära pankade ja poliitikute koostööl tekkinud situatsioon, kus me oleme pärija vastu Euroopa ühe kõige vaenulikuma süsteemi rajanud kodanike seisukohalt, kus pärandvara saab koos võlgadega peale 3 kuud mitte reageerimist notari kirja kätte saamisele automaatselt pärandada isikule (§ 118 ; § 119 lõige 1) ning lisaks veel on sätestatud seaduses selline situatsioon, kus pärandvarast loobumisel kandub see edasi järgmisele põlvkonnale.

Seaduses tuleks sätestada ja muuta vastavalt, et loobumise korral ei pärandu ükski võlg edasi tulevasele põlvkonnale.

Selline olukord on tekitanud pankadele soodsa olukorra võlgade sissenõudmisel ning samas koormatakse tulevast põlvkonda selliste kodanikke mitte soosiva finantsskeemiga. Vaadates kasvõi meie põhjanaabrit Soomet, siis soovitaks siinkohal eeskujuks võtta just neid, kus võlad kustuvad koos inimese eluaega.

Kommentaarid

  1. Vale lähenemine

    See on halb lähenemine. Ühelt poolt ei ole võlg mitte mingi abstraktne mittekellegi raha, mille võib suvalt korstnasse kirjutada vaid konkreetselt panga, panga omaniku või panga kliendi raha. Ei saa kuidagi kustutada surnud inimese võlga ja samal ajal tema muu vara anda pärijate (järeltulijate) omandusse. Need käivad koos. Kui sa arvad, et kokkuvõttes on asi plussis, pead vara võtma vastu kõige täiega, kui aga arvad, et lahkunu oli end võlgadesse liigselt sisse mässinud, pead loobuma kõigest. Samas võib vabalt leiduda keegi järgmisest põlvest, kes siiski soovib selle varaga tegeleda, ka talle tuleks otsustamise õigus jätta. Kui võtta aluseks põhimõte, et inimese võlad kustuvad tema surmaga, ei olekski võimalik mingi pärimine, siis peaks ka tema vara minema tema surmaga ühiskonna kätte. Nii hullu lahendust ei pakkutud isegi kommunismiajal.

    1. Kiirlaenud ja tarbimislaenud

      Kas on õige, et kiirlaene antakse väga vanadele inimestele, sest keegi ”pärijatest” nagunii maksab selle peale surma? Suur osa inimestest ei tea, mida pärimisseadus tegelikult tähendab. See ei ole nii, et pärid midagi (maja, maa, metsa) ja siis ei taha võlgu maksta. Võlad päritakse ka siis, kui ei ole n.ö. midagi saada. On ainult kiirlaenud ja tarbimislaenud. Jah, nendest saab notariaalselt keelduda. Kui juhuslikult pärijal on lapsed, siis läehb võlakoorem nendele maksta. Ka nemad võivad keelduda, kui nad ei ole juhuslikult alaealised. Alaealised ei saa keelduda, asi läheb siis kohtusse jne. jne. See jada on nii pikk, et lõpuks jõutakse inimeseni, kes on ka pärija, kuid pole surnud inimeset kunagi midagi kuulnud, kuid saab endale tema võlakoorma. Supp on valmis, kui see pärija on sündinud ja elanud kogu elu välismaal, ta peab hakkama tegelema probleemiga, mille talle on tekitanud täiesti võõras inimene. Jada on nii pikk, et ma ei hakka seda siin kirjeldama, me oleme perega notari juures paar aastat tagasi kõik läbi käinud. Loomulik on see, et kui on midagi päranduseks saada, siis peab ka võlad tasuma. Kas on õige, et vastutustundetud laenude andjad ja ka võtjad, lükkavad selle koorma kuni kolm põlvkonda edasi?

      1. Võlg on võõra oma

        Võlg tekib alati kellegi arvelt ja minu arvates on loogiline, et pärijad tasuvad ka võlad. Muidugi kui võlgu on rohkem kui muud päritavat vara, siis võiks olla sätestatud võlakoormuse vähendamine mingil määral teatud tingimuste täitmisel (arvestades ka pärijate sissetulekut ning vara suurust). Signe kirjeldatud olukord, kus võlg kandub mitmeid põlvkondi edasi alaealiste isikuteni, siis sel juhul peaks küll vastutama siiski esimese ringi pärijad, nende puudumisel peaks asja vaagima kohus ning tegema kõiki osapooli arvestades kompromissotsuse. Võlgade kustutamine inimese surma järel tekitaks ilmselt probleemseid juhtumeid isegi juurde. Mis takistab sel juhul võlgu elamist? Samuti tuleb aru saada, et keegi peab need võlad siiski lõpuks kinni maksma. Üks näide: kui tekib korteriühistu ees üürivõlg ja peale inimese surma võlg kustutatakse, siis ega korteriühistu kohustused sellest ei vähene, nemad peavad kütte, prügiveo jne eest ikka tasuma. Seetõttu peab korteriühistu saamata jäänud raha teistelt korteritelt sisse kasseerima ja rahaliselt kannatavad kõik korteriühistu liikmed, kellel surnuga polnud ilmselt mingeid sugulussidemeid. Ei tundu eriti õiglane lahendus.

        Olen lugenud läbi algatuse "Pärimisseaduse suur muudatus, et lõppeks ära põlvkondlik võlaorjus ja pärijale seaduslikult tehtud ebasoodsad tingimused, koormates sellega tulevast põlvkonda" ja avaldan toetust oma allkirjaga.
        NimiIsikukoodAllkiri